Antimees Estonia kontserdisaalis - Anti Marguste 80

(NB! Tegu EI OLE kriitikaga, vaid eneseanalüüsiga - püüdega mõista, millisena maailm mulle paistab ja miks just nii.)

Anti Marguste 80

ANTIMEES 

Toimumise aeg ja koht: 15. september 2011 kell 15 Estonia kontserdisaal 

Esinejad:  

Pärnu Linnaorkester

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigendid Jüri Alperten ja Ants Soots

Piret Aidulo (orel)

Raivo Tafenau (saksofon)

Sõnalised vahepalad Anti Marguste 

Kava:       

Anti Marguste (1931)

„In regi mode“ op 97 orelile (2006)

„Oreloits“ op 53 orelile ja meeskoorile (1984), tekst: Gustav Suits

„Vanasõna – vana hõbe“ op 39 nr 2 meeskoorile (1974), tekst: maailma rahvaste vanasõnad

„Hoidkem ühte“ op 101 orkestrile (2002/2009, esiettekanne)

„Saxkontsertiino“ op 84 saksofonile ja orkestrile (2002, esiettekanne)

„Meestetoonid“ op 22 meeskoorile (1968), tekst: rahvaluule

Mart Saar (1882-1963)

„Leelo“ meeskoorile (1912/1937), tekst: rahvaluule

Anti Marguste

„Oreleelo“ op 54 orelile (1984)

„Viru tattoo“ op 98 orkestrile ja meeskoorile (2007, esiettekanne), tekst: rahvaluule 

„Tere, hea sõber!“ 

Nii on mind kergelt r-i põristades alati tervitanud minu rahvamuusika, polüfoonia ja kompositsiooni õpetaja Anti Marguste, Antimees, nagu ta ise enda kohta ütleb. Just samamoodi tervitas ta 15. septembril 2011. a Estonia kontserdisaalis ka publikut, kes oli tulnud kuulama tema 80. sünnipäeva tähistavat kontserti, tuues mulle, ühele publiku seast, ühtaegu naljaka ja valusa pisara silmanurka. Mõni inimene on meile elus olulisem kui teine, isegi siis, kui kohtutakse harva. Anti Marguste on olnud minu elus sümboli tähendusega, minu mõttemaailma muutnud inimene, kellega oli kooliajal põnev koos töötada, keda kohates muutub päev alati ilusaks ja kelle järele tunnen igatsust, kui pole teda ammu näinud. Tema mõistukõneliste märkuste ja juhiste tabavus, tema mängulust ja soojus (mis, tõsi küll, nii mõnelgi tema vähema huumorimeele ja mänguvalmidusega õpilasel tema riugaste taga märkamata jäi), on nii eriline, et teist temasarnast pole vist kunagi olnud ega sünni ka kunagi. Kui Margustes on kasvanud tänutunne selle eest, et sai oma elus võimaluse kokku puutuda Mart Saarega, siis minus on sügav tänutunne, et olen saanud oma elus võimaluse kokku puutuda Anti Margustega. Pole mingi ime, kui sellise hea sõbra tervitus toob pisara silma. 

Et kirjutan siinset kirjatükki mitte niisama oma lõbuks, vaid koolitööna dirigeerimise arvestuse tarbeks, keskendun oma mõtisklustes just sellele osale kontserdist, mis puudutab dirigente ja dirigeeritavaid, seda enam, et kontserdil nähtu ja kuuldu suurendas mu hämmingut ja segadust, mida dirigeerimisega seoses tunnen. Ma pole seni leidnud lahendust kognitiivsele dissonantsile, st ma ei suuda loogiliselt lahendada probleemi, kuidas on võimalik üheaegselt lasta end vabaks ning samal ajal oma keha täielikult kontrollida, lasta end muusikal kaasa viia ja samal ajal paigal olla. Ma näen, et on küllalt inimesi, kellel see õnnestub, aga minu jaoks on tegu müstikaga – ma olen kas vaba, elan muusika endast läbi ja mu keha liigub sellega kaasa või ma hoian keha sirgena paigal ja teen hoolikalt läbi mõeldud käeliigutusi, kuid olen sealjuures nagu arvutusmasin ja muusika on minu jaoks nagu ühed ja nullid, mitte vaim ja hing. Võib-olla ühel ilusal päeval lakkavad need praegu vastassuunalised käsud – olla vaba ja olla kontrollitud – olemast vastassuunalised, aga hetkel ma selle küsimusega alles maadlen. 

Mis mõtteid Antimehe kontsert minus selles osas tekitas? 

„Oreloits“, esitajaiks Piret Aidulo ja RAM, dirigent Ants Soots. Gustav Suits kirjutas selle teose aluseks oleva luuletuse „Noored sepad“ 1905. aastal, samal aastal käis Marguste sõnul ka tema vanaisa Läänemaal mõisu põletamas. Need kaks sündmust on Antimehe alateadvuses omavahel seotud, nagu ta seda hiljem avastas. Teost kuulates tõusid ka minul põlevad mõisad silmade ette, lämmatades kõik muud võimalikud seosed. „Leeki, leeki õhutage!“ võttis lausa judinad ihule. Ma üldiselt ei taha kuulata süngeid, raskeid muusikateoseid, elu on sageli liiga sünge nende teostetagi, milleks seda veel raamatusse, CD-le ja inimeste silmadesse-kõrvadesse raiuda - tajun selliseid teoseid nagu psühhoterrorit. „Noorte seppade“ Marguste versioon on miskipärast minu jaoks erinev. Võib-olla vanaisa pärast, kes andis sellele laulule minu jaoks uudse mõõtme, pannes minus tööle psühholoogi, kes püüab üht luust ja lihast inimest ja tema meeleheidet ning otsustavust mõista? RAMile näib see lugu sobivat. Miskipärast on valdav enamik meeskoore, mida olen juhtunud kuulma, väga tõsised, rasked, sünged, seda isegi humoorikates või helgetes lugudes. Ka RAM-i esituses pole mul olnud juhust ühtki kergemat või helgemat lugu kuulda, kuigi väga võimalik, et neid siiki on. (Või on see meestel mingi põhimõtte küsimus, et iga hinna eest sädistavatest ja kergemeelsetest naistest eristuda? Võib-olla ka alateadlik hirm kastraatide fenomeni ees? Vajadus näidata, et mees on üks tõsine asi ja seda tuleb tõsiselt võtta? Või rõhub nende õlgu suur elu- ja vastutusekoorem, millega naised teistsugusel moel toime tulevad?) Meestest koosnevaid väga nüansirikkaid – vajadusel muu hulgas ka raskeid-süngeid - vokaalansambleid meenub samas mitmeid. 

Ants Sootsi dirigeerimisstiili oli mul kummaline jälgida, seal oli minu jaoks arusaamatuid liigutusi, mis tundusid mulle selja tagant vaadates justkui üleliigsed, näiteks õhku joonistatud „kaheksad“. Ma ei osanud neid sellega seostada, mida mu kõrvad samal ajal kuulsid ja see tekitas minus segadust. Miks just selles kohas see teistmoodi liigutus, mida pidanuks koor tegema teisiti kui näiteks eelnevas taktis? Võib-olla oleksin neid liigutusi mõistnud, kui oleksin saanud selle teose esitust kuulata mitu korda ja võib-olla ka noodiga võrrelda? Või siis näha seda eestpoolt, mitte selja tagant. Mul oli saalis istudes tunne, et mul oleks Ants Sootsi juhatamise järgi raske laulda, kuni ma pole tema keelt, minu jaoks võõrkeelt, ära õppinud, enda jaoks ringi tõlkinud. 

Lõpus pani mind imestama nii tugeva koori puhul ootamatu ebatäpsus. „Kaitseme... kaitseme...“ tuli kerge loginaga. Kas tõesti näitas dirigent liiga umbmääraselt, et nii kõvasti treenitud mehed ei saanud korraga sisse astutud? Hiljem kontserdi käigus tekkis tunne, et asi võis olla ka selles, et enamik mehi oli ninapidi sügavalt noodis kinni. Esimest korda elus tajusin, et tõesti on vahe, kas laulda noodist või peast. Ma ei arva, et tuleks pähe õppida kõik lood-laulud, mida võib-olla ainult korra või paar esitatakse, see poleks lihtsalt ökonoomne, aga võib-olla oleks tulnud sellised riskikohad siiski peast laulda? Kas see oleks asja muutnud või polnud asi tegelikult siiski selles, vaid lihtsalt inimese inimeseks, mitte masinaks olemises? 

„Vanasõna – vana hõbe“. „Me võime kaevata välja raudrüüsid, aga kui tahame teada, mida inimesed vanasti mõtlesid, tuleb laulda rahvalaule,“ ütles Antimees. Nii tehtigi. Laul ise on huvitav ja mänguline, nagu Marguste laulud tihtipeale, koor sealjuures ikka tõsine, aga tehniliselt siiski väga hea. Nautisin diminuendosid ja pianissimot, vaikselt laulmise oskust näitasid need mehed teisteski lauludes. Kananahk tuli kuulates ihule, nii puhtad ja veenvad olid vaiksed kohad. 

„Hoidkem ühte“, esitajaks Pärnu Linnaorkester, dirigent Jüri Alperten. „Kas oskame hoida ühte kui heitunud mesilaspere ja minna koos läbi mere?“ Olen Alperteni dirigeerimas näinud ennegi, aga et alati on mu tähelepanu olnud muudel detailidel (näiteks balletitantsijatel), nägin teda seekord justkui esimest korda. Ja jahmusin. Alperten mitte ei dirigeerinud, vaid tantsis orkestri ees. Kohati meenutas see natuke inimahvi - ürgjõulist ja vaba, kohati balletti, kohati lapse loomulikku tantsu ja mida kõike veel, kohati tõesti ka täiesti tavalist dirigenti selle sõna kõige lihtsamas tähenduses. Aga milline tants see oli! Aeg-ajalt tantsis ta meetrumit, markeerides kätega tähtsamaid noote ja sünkoope. Siis tegi vasaku käega justkui külalisi kaasa kutsudes laia kaare, haarates selle liigutusega kogu fraasi kulminatsiooni selle arengus. Ja viiulid tulidki kaasa. Tekkis illusioon, et käeviibe ei tõmba endaga mitte ainult helisid, vaid et ka viiuldajad ise liiguvad selle hooga kaasa. Kui võrdlesin Alperteni mõttes Erki Meistriga, siis mõlemad dirigeerivad kogu kehaga, kuid ometi on nad ka erinevad. Meistril on kõige tähtsam infoallikas koorile ikkagi käsi, keha kasutab ta justkui hoo andmiseks, iseenda inspireerimiseks, Alperten näis olevat üleni infoallikas, kogu keha ja olemusega, nii-öelda saba ja karvadega. Oh, kuidas oleksin tahtnud ka ta nägu näha! Alperten näis juhatavat justkui laiema joonega, suuremate ühikutena kui Meister, kuid seda väga täpselt välja toodud oluliste detailide taustal. 

„Saxkontsertiino“, Raivo Tafenau saksofon koos Pärnu Linnaorkestriga. „Kuulake sealt ka rahvalaulu, te ise oletegi rahvalaul,“ ütles Antimees. Minu hämming Alperteni dirigeerimisstiili osas kasvas veelgi. Teoses on palju polürütmiat, solist mängib tihti teise loogika järgi kui orkester. Sellistes kohtades toetas dirigent orkestrit, lüües väga selgelt ja konkreetselt skeemi – ikka otse alla, sisse, välja, sisse. Minul tekkis tunne, justkui tähendanuks see, et armsad muusikud, ülejäänuga saate niisamagi hakkama, nautige keerlemist mängus, mina olen teie jalad ja juured, mis maa küljes kinni, võite minule toetuda, et mitte pilvedesse laiali lennata. Tekkis mulje kahepoolsest juhtimisalasest koostööst orkestriga, minu jaoks esmakordne selline kogemus n-ö klassikalises keskkonnas (jazzmuusikas on selline kollektiivne juhtimine tavaline). Meenus ka Bobby McFerrini kontsert, kus laval improviseerisid koos laulja ja tantsija, mõlemal võrdne vastutus toimuva toimimise osas. Kohtades, kus meetrum hoidis end ise ja orkester sai ka üksi hakkama, oli Alperteni tants lihtsam (milleks tarbetu skeem, kui asi niigi toimib?), aga niipea, kui oli vaja täpset koordineerimist või tuge, oli see koordineerimine ja tugi ka olemas. Niimoodi vastastikku toimida saab vist ainult siis, kui üksteist tuntakse ja usaldatakse. Alperten näib olevat karismaatiline juht, kellel pole küll rasket rusikat, kuid kellele otsa vaadates antakse olulisel hetkel endast parim. Kogu muusika kajastus dirigendis, laval sündis audiovisuaalne teos. Alperten mängis ka sõrmedega, lainetas ja viipas kätega, andes piltlikult edasi kõla olemuse. Kuna mul endal on visuaalne taju palju tugevam kui auditiivne, siis oli tema stiil minu jaoks mõistetav justkui emakeel. Mul pole vaja enda jaoks tõlkida näiteks käe lainetamist, ma tunnen vaistlikult oma keha kaudu, mis värvingut see helide kaudu kandma peab. Minu silmis oli Alpertenis koos nii vabadus kui täpsus sellisena, nagu mina seda tajun, mängulust  peale selle. Kas ma ise kunagi kauges tulevikus niimoodi mõnda teost juhatada suudaksin, on iseasi, aga inspireeris see mind dirigeerimise aabitsatõdesid edasi pusima küll. 

„Meestetoonid“, esitajaks RAM. Teksti huumoritoon isegi paistis välja, mehed ei tundunudki kogu aeg nii mornid. Ühes kiiremas kohas tekkis jälle login. Enamusel taas silmad noodis. 

Mart Saare „Leelot“ laulis enamik mehi peast, eks see laul on enamikule neist ka juba lapsepõlvest tuttav. „Ah et nad oskavad ka nii!“ käis peast läbi. RAM laulis justkui üks olend, nii ilusti – puhtalt, täpselt, hingestatult - et kogu esituse ajal ei tulnud kuulajatel vist meelde hingatagi. See kajastus ka aplausis. 

„Viru tattoo“, esitajateks RAM ja Pärnu Linnaorkester, dirigent Jüri Alperten. Enamik esinejaid olid endiselt surmtõsise näoga, murepilv pea kohal. Ka teos ise pani tõsiselt pead murdma, kes ja kuidas selle järgi ikkagi tattood võiksid teha. Depressiivne eesti talumees astumas kartulipõllule? Üks mu muusikust sõbranna, idamaade kultuuri fänn, võrdles kunagi idamaade muusikat ja tantsu eestlaste omaga: „...aga eestlane sööb kõhu seapekki ja kartulit täis ja läheb siis labajalga tatsuma.“ Marguste teos koos esinejate sünge ilmega näis justkui selle formuleeringu illustratsioon, mis minul võttis suu muigele. 

Oh imet, lõpuaplausi ajal naeratab suurem osa lavalolijaist! Kui palju ilusaid inimesi on korraga laval! 

„Te olete kõik toredad. Kas te ise ka teate? Minge koju ja vaadake peeglisse: „Ma olen päris tubli!““ 

Teame, Anti, teame! Ükski sinu hea sõber ei saagi olla muud kui tore. Aitäh, hea sõber, et oled, nagu sa oled!

(Kirjutatud EMTA koolitööna dirigeerimise õppeaines septembris 2011.)