Kevadpühade kontsert Tallinnas Rootsi Mihkli kirikus 30. aprillil 2011
Kontserdipeegeldus
(NB! Tegu EI OLE kriitikaga, vaid eneseanalüüsiga - püüdega mõista, millisena maailm mulle paistab ja miks just nii.)Dietrich Buxtehude (1637-1707) „Membra Jesu nostri“ („Meie Jeesuse ihuliikmed“)
Erki Meister (1967) „Surrexit Christus hodie“ („Kristus on üles tõusnud“, esmaettekanne)
Esitajad
Kammerkoor Flora
Instrumentaalansambel:
1. viiul Lev Klõtškov (St Peterburg)
2. viiul Kaidi Ugandi
Tšello Villu Vihermäe
Bass Tauno Õun
Lauto Robert Staak
Orel Helen Põldmäe
Löökpillid Veiko Veskilt, Janika Savila
Solistid:
1. sopran Lembi Tasane
2. sopran Kaie Juurma
Alt Pille Pirn
Tenor Erki Meister
Bass Andres Orav
Dirigendid:
Erki Meister ja Kaie Juurma
Ajalugu pole end mulle kunagi avanud. Kui mõtlen möödunud aegadele, on mul äärmiselt raske kujutleda, et ka siis oli taevas sinine ja rohi roheline, ikka tuleb silme ette mustvalge pilt justkui vana tummfilm. Kuigi olen koolides barokkmuusikaga mitmeid kordi ja erinevate nurkade alt kokku puutunud, oleme barokiga siiski jäänud vaid teretuttavateks – ma pole suutnud luua endale tervikpilti sellest ajastust. Läksin seega kuulama kammerkoori Flora kevadpühade kontserti lootuses leida enda jaoks läbi vahetu kogemuse ja emotsioonide käegakatsutavaid seoseid. Et lisaks Buxtehude kantaaditsüklile „Membra Jesu nostri patientis sanctissima“ tuli esmaettekandele ka Erki Meistri lühikantaat „Surrexit Christus hodie“, olin eriti põnevil. „Inimeste-inimesena“ on minu jaoks tähtis looja kui isiksus ja iga teos, mille autoriga mul on olnud isiklikke kokkupuuteid, saab minu silmis ühe mulle olulise mõõtme juurde.
Dietrich Buxtehude, barokiaja üks olulisemaid heliloojaid, pühendas kantaaditsükli „Membra Jesu nostri“ oma sõbrale Gustav Dübenile, kes oli rootsi helilooja, organist ja õuekapellmeister. Kantaaditsükkel koosneb seitsmest kantaadist, mille aluseks on keskaegne ladinakeelne hümn „Salve mundi salutare“ (autor Arnulf of Louvain, surn 1250). Iga kantaat on pühendatud ühele Jeesuse kehaosale: jalgadele, põlvedele, kätele, küljele, rinnale, südamele ja näole. Ma ise pole kristlane ja mul on alati olnud raske kristlaste usuga seotud mõtteid ja tundeid mõista, eriti Kristuse ristisurmaga seonduvat, seega kantaatide tekst ei kõneta mind sellisena, nagu ta ilmselt algselt mõeldud oli. Minu jaoks kõlab tekst sadomasohhistliku (homo)erootikana. Mõned tsitaadid (tõlkinud Ave Paesalu): „Pühad käed, kaisutan teid / ja kaeveldes vaimustun neist, / tänan ränki haavu, / karme naelu, pühi verepiisku, / neid katan pisarate ja suudlustega!“ „Ole tervitatud, lunastaja külg, / milles on peidus mee magusus / ja saab ilmsiks armastuse jõud, / millest uhkab vereallikas, / mis peseb puhtaks määrdunud südamed!“ „Sa oled pannud mu südame põksuma, / mu õeke, mu pruut!“ „Oh armastaja, keda kallistada, / näita siis mulle iseend / õndsusttooval ristil!“ Imetlen teksti loojat. Ta on pannud oma sõnadesse põletava, võitmatu, kõike enda alla matva kire, igatsuse, mida paisutab taluvuse piirini ja üle sellegi teadmine, et armastatu - alandatud, piinatud ja verd nõrguv - on kättesaamatu. See on ülimalt ekstaatiline tekst ja ehk viib tõesti jumalani. Ehk polegi vahet, kes või mis on armastuse (algseks) objektiks, armastus on ikka üks ja alati ka ühel või teisel määral jumalik.
Muusikaliselt oli kantaaditsükkel nauditav. Koori hääled sulasid hästi kokku ning kõla oli küps ja ruumiline. Kõige kõrgemad noodid tulid sopranil küll aeg-ajalt pingutusega ja mõnikord ka õige pisut madalalt intoneerituna,aga tegu oli ka la-noodiga, mille puhul ebatäpsus pole mingi ime. Pigem väärib tunnustust, et seda kõrget nooti lauldi sedavõrd hästi. Kuigi paarhäälerühmade sisseastumist jäi õige pisut õhukeseks ja ebatäpseks, oli see üldmulje kõrval tühine. Kindlasti nõuab sellise teose esitamine häid lauljaid ja Flora koor oli kahtlemata oma ülesannete kõrgusel. Oli kohti, kus koori helisev kõla võttis kananaha ihule. Lauldi hea liikuvusega, voolavalt ja samas ka täpselt – koor tundus olevat kui üks organism, tark, elujõuline ja kirglik.
Imetlesin instrumentaalansamblit. Vokaal sulas instrumentaaliga nii loomulikult kokku, et see näis ühe orgaanilise tervikuna, tekitades lausa meelepette ühest häält tekitavast olendist. Ansambli kokkumäng oli nii täpne ja oma kulgemises nii loomulik, et kogu kontserdi jooksul ei tekkinud mul ehmatust ühegi ebakõla, ebaloogilisuse või rütmiapsu tõttu. Eks ole see üks professionaalsuse tunnuseid, mängida pilli nii, et muusika voolab justkui ise, ilma inimesepoolse pingutuseta.
Solistide puhul oli ainsaks häirivaks asjaks nende asukoht ruumis. Siin mängis kiriku akustika ja ruumi ehitus. Koor ei asunud mitte ruumi keskteljel, vaid ühes servas. Esimene sopran seisis kiriku keskel näoga pooleldi koori suunas, mis tähendas, et see publiku pingirida, mille poole ta oli küljega, ei kuulnud teda nii selgelt nagu võinuks. Ülejäänud solistid olid kas ruumi servas või enam-vähem keskel ja näoga kogu publiku poole, nii et kuuldavus oli väga hea.
Püüdsin jälgida ka Erki Meistri dirigeerimisvõtteid oma algaja dirigeerimisõpilase vaatepunktist. Kahjuks sattusin istuma kohas, kust dirigenti nägi vaid peaaegu et ümber nurga ja selja tagant, ometi pani nii mõnigi asi, mida nägin, mind mõtlema. Kui mina dirigeerimise tunnis dirigeeriksin nii, nagu seda teeb Erki Meister, tõmmataks mind ilmselt kleeplindiga seina külge kinni. Erki dirigeerib kogu kehaga, nii et higi voolab. Tundub, justkui teeks ta palju tarbetut tööd ja näeks palju vaeva seal, kus piisaks märksa vähemast – isegi suhteliselt rahulikku meloodiat veab ta väga aktiivselt. Ometi mõistavad lauljad ja pillimehed seda õigesti, sisseastumised ja lõpud on täpsed, meloodia just nii rahulik või aktiivne kui vaja. Ta tõmbab koori liikuma, voolama, kirge läbi elama, nii nagu ta ise elab seda kirge läbi koori ees. Juba Erki jälgimine on elamus omaette, kui püüda temaga samastuda, tema põlemist kaasa põleda. Tema liigutused on nii ilmekad, selged ja kaasakiskuvad, et pidevalt tabasin end neid liigutusi väiksemas mõõdus jäljendamas. Selline kehaga dirigeerimine võib ju olla klassikalisest seisukohast vaadates vale, aga et ka mina ise elan muusikat läbi esmajoones keha kaudu, oli see mulle mõistetav ja omane ning aitas mul esitatavat teost enda jaoks lahti mõtestada, seda läbi elada.
Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas Erki ühendas laulmise ja dirigeerimise. Et Erki ise laulis tenorisoolot, tuli tal aeg-ajalt olla ka näoga publiku poole. Sel ajal juhatas ta instrumentaalansamblit ühe käega, olles seljaga muusikute poole.
Koolitundides kogetu oli jätnud mulle tunde, et barokkmuusika on mulle arusaamatu, võõras ja igav. See kontsert muutis mu arvamust. Selles muusikas oli taevast sügavikeni ulatuvat eluiha, armastust ja enesehävitust, alandust ja lootust – inimest tema kõige ehedamas inimeseksolekus.
Erki Meistri lühikantaat „Surrexit Christus hodie“ tekitas väga tugeva terviku tunde. Taustal tiksus läbi kogu teose neljanoodiline lihtne meloodiakäik justkui teekäija, kes rahulikult ja peatumata oma samme astub – minu jaoks tähistas see justkui maailmakorda (või siis jumalikku korda, mis tähendab minu jaoks sedasama), püsivat struktuuri, mille taustal elu oma ebapüsivuses tungleb. Loos kasutati tam-tammi ning alguses, keskel ja lõpus kostusid ka lapse häälitsused. Kui mõnikord võib Erki kasutatavate eriefektide sobivuse või vajalikkuse üle vastavalt kuulaja maitsele vaielda, siis siin tundusid need (vähemalt minu maitse jaoks) olevat täiesti omal kohal, pakkudes võimalust otsida erinevaid tõlgendusi ja andes teosele ühe tasandi juurde. Huvitav ja värske oli lõpuosa (halleluuja), mis oli aktiivsem ja rõõmsam kui ülejäänud teos ja kus mängiti ka tamburiini. Tamburiin meenutas mulle väga elavalt piiblilugusid ja jumalat ekstaatilise tantsu ning lauluga kiitvaid inimesi. Minu jaoks on see loogilisem ja mõistetavam kui sügavtõsine ja raske jumalakiitus.
Esituses jäid meelde väga head, loogilised crescendo´d ja värskelt mõjuvad bassirühma sisseastumised. Sopranid võtsid seda teost esitades ka kõrgeimaid noote puhtalt ja täpselt.
Kaie Juurma dirigeerimisstiil erineb Erki omast palju. Tema liigutused on naiselikult graatsilised ja tema ise rahulik, tasakaalukas, üht raskuskeset hoidev ja ülearuste liigutusteta – nagu soovitakse minultki dirigeerimise tunnis. Mõtlesin teda jälgides, mis tunne võib olla kooril, kelle ees on vaheldumisi kaks nii erinevat dirigenti.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et sain kontserdilt väga värske ja hingekosutava elamuse, samuti hakkasin lugu pidama Flora kammerkoorist. Kontsert täitis ka minu väikse isikliku eesmärgi - ühes väikses punktis ei tundu ajalugu mulle enam värvituna.
Kasutatud allikad:
Kammerkoor Flora kevadpühade kontserdi kava
Membra Jesu Nostri (s.a) Külastatud 5.05.2011 adressil http://en.wikipedia.org/wiki/Membra_Jesu_Nostri
(Kirjutatud EMTA koolitööna dirigeerimise õppeaines maikuus 2011.)