teosilm oü - koolitused, keraamika, käsitöö

The Marriage of Heaven & Hell

„The Marriage of Heaven & Hell“ Tallinna Lauluväljaku klaassaalis 6. novembril 2011

Kontserdipeegeldus

(NB! Tegu EI OLE kriitikaga, vaid eneseanalüüsiga - püüdega mõista, millisena maailm mulle paistab ja miks just nii.) 

Esitaja: kammerkoor Voces Musicales, dirigent Kaspar Mänd 

Kava:  

1.      Veljo Tormis „Kaks laulu Ernst Enno sõnadele“

1)      „Noore suve muinasjutt“

2)      „Kuulmata kuskil kumiseb kodu“ 

2.      Einojuhani Rautavaara „Halavan himmeän alla“: 3 laulu Aleksis Kivi sõnadele

1)      „Ikävyys“

2)      „Laulu oravasta“

3)      „Sydämeni laulu“ 

3.      Tõnu Kõrvits „The Night Is Darkening Round Me“, solist Margarita Dudčaka 

4.      Bo Holten „The Marriage of Heaven and Hell“

1)      „The Sick Rose“

2)      „The Tyger“

3)      „A Cradle Song“, solist Jaanika Kuusik

4)      „Spring“

5)      „A Divine Image“

6)      „Night“ 

Et kiiretel aegadel pole alati võimalik minna igale kontserdile, kuhu süda ehk tõmbaks, seisin kontserdiplakateid täis riputatud seina ees tükk aega, püüdes klapitada kalendrit kontserdieelistustega ja vastupidi. Siis märkas silm äkki põhjapõtru loojangu taustal ja küsimus oli lahendatud, need põdrad olid minu põdrad, laulgu siis nende taustal kes tahes. Lauljaks osutus kammerkoor Voces Musicales, kelle ees uus peadirigent Kaspar Mänd. Ma polnud seda kammerkoori varem kuulnud, aga nagu hiljem selgus, andsid põhjapõdrad mulle hea vihje. 

Ühel varasemal kontserdil lauluväljaku klaassaalis kogesin, kuidas liigendatud ruum akustikaga mängib, tookord paraku esituse kahjuks. Eelmise korra kogemust meenutades sättisin end seekord koori ette, mitte küljele, et võimalikke akustikatrikke vältida. Ei oska öelda, kas oli põhjuseks hästi valitud asukoht või mõjutas ka koori suurus ja paigutus, aga akustika oli seekord tõesti hea, vähemalt mis koori täiskoosseisu puudutab. 

Nägin dirigent Kaspar Mändi esmakordselt ja jälgisin huviga tema dirigeerimisvõtteid. Mänd jätab tervikuna kuidagi nurgelise ja natuke kondise mulje. Samasuguse tunde tekitab kohati ka tema dirigeerimisstiil, olles seega justkui loogiline osa oma peremehest. Enamasti ei näinud ma oma asukohast dirigendi mõlemat kätt korraga, seega ei saanud ma kahjuks terviklikumat pilti käte rollidest ja koostööst. Üsna tihti tõmbas tähelepanu käelaba, mis oli pinges, sõrmed kergelt harali ja kõverdatud, meenutades veidi aedniku kobestuskäppa. Püüdsin kogu kontserdi ajal leida enda jaoks selgust, kuivõrd selline pinges käsi on tahtlik või põhjendatud, kas dirigent soovib sellega anda edasi mingit konkreetset ideed ja kas see toimib, aga esialgu jäigi mul selle koha peale küsimärk. Kui ma ise dirigeerin nii pinges sõrmedega, hakkavad mul õlad valutama, sest see lööb kogu käe pingesse, aga inimesed on erinevad ja mis ühele ei sobi, võib teisele sobida. 

Dirigent näitas paljusid nüansse sõrmedega, seda oli huvitav jälgida. Eriti iseloomulik oli kergete sisseastumiste näitamine. Näis, justkui oleks Mänd mitte dirigent, vaid farmatseut, kes tilgutab ravimisse selle ainsama toimeainetilga, mis seal olla tohib, ja ei ühtki tilka enam. Ta avas koos hoitud sõrmeotsad filigraanse liigutusega ja sõrmeotste vahelt vabanes tilk, mille vaikne, täpne ja hele sulpsatus tuli koori poolt laulduna alati õigel hetkel ja moel. See oli visuaalselt väga selge ja näis, et kooril on selle järgi kerge orienteeruda. 

Väga ilmekas oli ka crescendode ja kandvate, edasiviivate pikkade nootide näitamine. Mänd tõmbas vasaku käega alt üles justkui kummipaela ja see toimis, vähemalt jäi minu silmadele ja kõrvadele mulje, et tegemist on ühe tervikliku nähtusega, selline liigutus kõlab tõepoolest nii. 

Veljo Tormise „Kaks laulu Ernst Enno sõnadele“ lõid hea aura juba esimeste helidega. Koor alustas pianos väga puhtalt ja väga täpselt koos. Väga ilusad olid kõrged noodid, mis tõid kananaha ihule. 

Einojuhani Rautavaara „Halavan himmeän alla“. Mulle meeldis bass, mis oli sageli väga madalal (oktav kõrgemalt mina igatahes nii madalalt laulda ei suutnud). Madalatel nootidel oli bass vaiksem ja ettevaatlikum, aga nii selge ja särisev, et lihtsalt sundis end kuulama kikkis kõrvul. Ilusad olid sekundikõlad, mis, nagu edaspidi selgus, olid ilusad kõigis lugudes. Teises laulus, „Laulu oravasta“, nautisin head balanssi häälte vahel, see laul oma olemusega tõi selle eriti hästi välja. Soolod tõusid esile, ometi end tervikust lahti rebimata, taustahäältel oli samal ajal väga sobiv valjus ja pehme tämber. 

Tõnu Kõrvits „The Night Is Darkening Round Me“. Selle laulu esituse juures ei saa ma üle ega ümber solist Margarita Dudčakast. Sihvaka ja saleda, ilusate näojoonte ja pikkade punakate juustega Margarita vaatamine ise on minu arvates juba muusikaline elamus, isegi siis, kui ta üldse suud lahti ei tee (eks tähenda igasugune ilu ju energia korrastatust, mida võib olenemata tema täpsemast avaldumisvormist ühtmoodi muusikaks nimetada). Margarita lihtsale, loomulikule, mahedale ja väheste vibraatodega laulule andsid lisatähenduse tema näoilmed, mis sageli oleksid justkui malbe kavalusega öelnud, et ta teab tegelikult palju rohkem, kui välja ütleb. See salapära andis minu arvates teose esitusele ainult juurde.  

Mõjuv oli koori vaikusse suubuv diminuendo laulu lõpus. Mulle üldse väga meeldis, kuidas dirigent laule alustas ja lõpetas – vaikusega. Vaikus ei alanud mitte sellest hetkest, kui ta oli käed tõstnud, vaid tema käed hakkasid aeglaselt üles liikuma, luues selle liikumisega vaikuse, mis kasvas esimeseks heliks. Mõnikord võib olla ka nii, et dirigent küll kuulaks teose lõpul vaikust, aga publik ei lase, alustades plaksutamist liiga vara. Õnneks oli sellel kontserdil muusikat mõistev publik ja vaikusel lasti mõjuda. 

Bo Holten „The Marriage of Heaven and Hell“. Esimene osa „The Sick Rose“ esitati ühes rivis kolme grupina seistes. Teos on nii nutikalt kirjutatud ja esitus oli nii hea, et kajaefekt mõjus kohati lausa eksitavalt – püüdes kuulata, et kes ikka täpselt mida ja millal laulab, kadus aeg-ajalt järg käest ja jäi üksnes pendeldav kaja, millel lasin end kaasa õõtsutada. Sarnane tunne tekib une eel, kui inimene pole enam ärkvel, aga veel ka ei maga, kõik tajud on ühtaegu nii teravdatud kui summutatud, luues justkui paralleelreaalsuse kummaliste kujutluspiltidega. 

Teine osa „The Tyger“ algas fortes kõrgel noodil. Imetlesin võimsat kõla ja kõrgete nootide puhtust – ei mingit kiljumist või üleforsseerimist, nagu võiks sellises kohas oodata vähemate võimetega koorilt. Dirigent tegi selle minu mälu järgi kontserdi kõige ägedama karakteriga laulu dirigeerimisel palju nurgelisi järske liigutusi, mis oli vaatamisväärsus omaette.  

Kolmas osa, „A Cradle Song“, solistiks Jaanika Kuusik, oli ainus laul, kus miski mind üldse pisut häiris. Solist jäi mitmel korral veidi koori varju, kui vaiksemalt laulis. Võimalik, et see tundus mulle nii ka seepärast, et solist seisis minu suhtes nurga all ja hääl ei jõudnud minuni otse. Solisti kõrged noodid olid kaunid nii pehmelt pianos kui valjemalt ja teravamalt, ometi jäi häirima justkui mingi ebakindlus – noodid justkui otsisid kõlaliselt oma kohta enne  helisema hakkamist. Võimalik, et see oli ka kunstiline taotlus, aga mina sel hetkel ei tajunud seda sellena, pidevalt tundsin justkui hirmu, kas noot ikka leiab oma koha või sureb enne minuni jõudmist. Jaanika laulis suud üsna vähe avades, aeg-ajalt tabasin end alateadlikult soovilt paluda tal suud rohkem lahti teha, et ma teda paremini kuuleksin. Kas tulemus oleks parem olnud, kui oleksin istunud teises kohas (tõepoolest, eelmine solist oli näoga rohkem minu poole ja ehk just seetõttu kuulsin teda paremini?) või kui solist oleks laulnud avatumalt ja julgemalt, saaks öelda ainult siis, kui oleksime seda proovida saanud. Praegu võin küll teha mis tahes oletusi, aga need on siiski ainult oletused. Väita saan vaid seda, et Jaanika Kuusikul on kaunis hääl, mis selles laulus kahjuks minuni ei jõudnud. 

Koori puhul imetlesin lõpu „s“-i, mille lauljad lõpetasid nagu üks mees. Nõrgema tasemega kooride puhul on ju tavaline, et „s“ kipub lõpus pikemaks susistamiseks muutuma. 

Neljas osa, „Spring“, lauldi kergelt, helgelt ja muretult nagu tõeline kevad. Meeleolu oli väga hästi edasi antud. 

Kuues osa, „Night“, lauldi peale väikest ümberpaigutumist, nii et tekkis kaks gruppi. Selles laulus köitsid head kõlakontrastid: mass – üksik (grupp), forte – piano, terav – pehme. 

Publiku tunnustus oli suur. Plaksutati kogu hingest. Väga sümpaatne oli, et dirigent astus ka koori ridadesse ja kummardas koos kooriga. Kuidas ta proovides käitub, ei oska ma küll öelda, aga vähemalt kontserdi ajal jäi mulje hoolimisest ja soojusest kooriliikmete suhtes, turvalisest ja tõhusast koostööst. 

Koor plaksutati peale lahkumist veel kord lavale tagasi. 

Üllatusega avastasin, et Eestis on olemas koor, kes suudaks laulda ka minu jazzilike seadetega laule, seni arvasin, et need on täies mahus jõukohased ainult jazzansamblitele, kes neid seni laulnud on. Seni on mul neid laule küll vaid mõni, kuid sellise koori olemasolu tekitab vägisi kiusatuse noodipaber jälle ette võtta. 

Et 1999. aastal kokku kutsutud Voces Musicales pandi kokku peamiselt Eesti Muusikaakadeemia tudengitest ja minulgi on õnn selles koolis õppida, püüdsin end kontserdi ajal korraks kujutleda selle kadetusttekitavalt hea koori liikmeks. Selsamal hetkel astus mu vaimusilma ette aga sookoll Shrek, kes oma hubasest ja turvalisest soomülkast esimest korda kauge kuningriigi pealinna sattudes mõtlikult nentis: „Jaa, poiss, see pole sul enam soo!“

(Kirjutatud EMTA koolitööna dirigeerimise õppeaines novembris 2011.)