Eestlase võimalus tutvuda eestlasega
Kontserdielamus(NB! Tegu EI OLE kriitikaga, vaid eneseanalüüsiga - püüdega mõista, millisena maailm mulle paistab ja miks just nii.)
Muusika Erki Meister
Tekstid Anne Vabarna, Paulopriit Voolaine
Dirigent Hirvo Surva
Toimumisaeg 28. novembril 2010 Tallinna Lauluväljaku Klaassaalis (esiettekanne 26. novembril Värska Kultuurikeskuses).
Esitavad Kalevi Kammerkoor, kammerorkester
Tenorsolistid Oliver Kuusik (Rahvusooper Estonia), Urmas Põldma (Rahvusooper Estonia), Valnar Neidre, Ain Alabert
Altsolistid Piia Raudsepp, Enely Sepp, Liivi Tamm, Marke Tarmo, Ülle Sakias
Vahetekste loeb Merle Jääger
Orkester: 1. viiul: Ida Teppo, Maarja Allik, Eva-Maria Sumera
2. viiul: Karolina Normak, Kaidi Ugandi
Vioola: Krstiina Talen, Liisi Assavi
Tšello: Lembi Mets, Johannes Välja
Saksofon, flööt: Kalle Klein
Trompet: Samuel Jalakas
Tuuba: Tõnu Oppi
Akordion: Jaak Lutsoja
Kannel: Ruth Kuhi, Laura Linnaks
Löökpillid: Madis Metsamart, Lauri Ahone
Klahvpillid:
Helen Põldmäe
Et olen ise laulnud Kalevi Kammerkooris nii selle algusaegadel, kui see kandis veel Havera Kammerkoori nime, kui mitu aastat hiljemgi, ning olen laulnud mitmeid Erki Meistri nipikaid teoseid, läksin 28. novembril Erki Meistri uut teost „Seto Sümfoonia Peko“ kuulama suure põnevusega. Kas Erki on suutnud oma ambitsioonid realiseerida? Kuidas kõlab Kalevi Kammerkoor, mis on mulle väga südamelähedane, kuid mille arengut olen viimasel ajal vaid pisteliselt jälgida saanud?
Lugesin enne kontserdi algust läbi laulutekstid ning jälgisin neid jooksvalt ka ettekande ajal, ilma selleta oleks teos ilmselt täiesti abstraktseks jäänud, sest seto keelt ma ei mõista. Mitte-setol on ehk ka tekstist aru saades raske „Peko“ sügavamat sisu tajuda, vähemalt esimesel lugemisel-kuulamisel. Kuigi Peko, seto jumal-kangelane, meenutab vähemalt sümfoonia põhjal oma olemuselt natuke Kalevipoega või Suurt Töllu (no et ühed maalähedased vägimehed kõik, nii nagu ka eestlased, lätlased ja leedulased on kaugemalt vaadates ühed baltlased kõik), jäi ometi tunne, et tahaks tema mõistmiseks temast rohkem teada saada. Ka Erki Meister ütles, et kui luges Peko eepost esimest korda, ei tekitanud loetu temas mingit elevust, värsid olid kummalise rütmiga ega loonud temas seoseid. Peale mitmete täiendavate raamatute lugemist ja seto rahvamuusikaga tutvumist avastas ta ühtäkki, et eepose värsid on hakanud temaga kõnelema.
Sümfoonia ei kajasta kogu Peko elu, mis ühte teosesse lihtsalt ei mahuks. Laialt ja värvikalt jutustatakse Peko elu olulisematest sündmustest, mis minu arvates on valitud hästi. Mis ühe tubli mehe elus siis veel oluline on kui mitte sünd, väelise nime saamine, naisevõtt, laste sünd, ema surm, kodumaa kaitsmine ja poja kaotamine ning lõpuks pikka unne suikumine?
Muusikaline osa jäi saalis istudes natuke segaseks, seda osaliselt mu oma süül (vajan selgema ettekujutuse saamiseks mitmekordset kuulamist), osalt ruumi kummalise akustika tõttu. Kontsert toimus Tallinna Lauluväljaku Klaassaalis, kus umbes poole ruumini ulatub rõdu. Esinejad olid ruumi kõrge laega osas, näoga rõdu poole, kuulajad istusid rõdu all. Arvatavasti oli just rõdu see, mis häältega mängima hakkas ja nendega igasuguseid kummalisi trikke tegi. Ruumi keskel istudes kuulsin hästi orkestrit ja koori naishääli, aga neli tenorit-solisti näisid aeg-ajalt vaid kõigest jõust suud maigutavat. Serva pool istujad kurtsid hiljem, et nemad kuulsid küll tenorsoliste, kuid ei kuulnud viiuleid, kuigi nad istusid minust ehk vaid 10 meetri kaugusel. Et ruum sedasi helidega mängib, avastas koor saaliproovides, aga siis polnud selles osas enam midagi ette võtta. Jään ootama plaati, mis lubati välja anda 2011. aasta alguses, kindlasti tahan „Pekot“ ka sellisel kujul kuulata, kuidas ta tegelikult kõlama pidanuks.
Tenorsolistide kohta oskan vähe öelda, nad ei kostnud koori ja orkestri taustalt sageli välja. Ma ei tea, kuivõrd oli süüdi ruumi akustika, võib-olla pidanuks koori ja orkestrit tagasi hoidma, kulminatsioonikohtades soliste mitte kasutama või neid koori poolt meloodiaga toetama. Kui tenorsolistid laulsid klassikalise tooniga, siis koori naissolistid püüdsid imiteerida setodele omast kõritooni. Oletan, et polnudki taotlus saada kätte päris õiget seto kõla, mida klassikalise häälekooliga lauljail on raske saavutada, aga sellisena ta minu arvates toimis.
Koor oli hea kõlaga, paljudest häältest moodustus homogeenne tervik. Kui aasta tagasi Kalevi Kammerkoori kuulates võisin nuriseda sopranite kõrgete nootide üle, mis kippusid kohati kiiksuma, siis seekord võis sopranite küpset tooni ainult nautida. Uskumatult tublid naised, kui arvestada ka seda, et see oli neil kolmas kord kolme päeva jooksul seda nõudlikku teost ette kanda, proovid veel peale selle.
Orkestris köitsid tähelepanu keelpillid. Imetlesin mängijate täpsust ja koostööd nii üksteise kui dirigendiga. Näiteks neljandas, laste sünnist, tööst ja sõjakirve leidmisest rääkivas stseenis olid teravad pausidega hakitud rütmid, mida mängiti nii täpselt, puhtalt ja aktiivselt, et kohati tekkis tunne, et seda häält ei tekitagi inimesed (kes teadupärast on ju ekslikud ja ebatäpsed), see muusika lihtsalt ise kulgeb. Rütmid olid minu jaoks selle teose märksõna. Nii orkester kui koor olid rütmide osas täpsed, rõhud olid paigas ja ilmekad.
Ühtki meloodiat ei suutnud ma peale ettekande lõppu meenutada, ka ettekande ajal otsisin mõnd värvikat meeldejäävat meloodiat, aga seda ei tulnudki, või kui tuli, siis lipsas kohe käest. Kui mõni meloodiakäik hakkas juba kuju võtma, kadus ta uute meloodiate ja efektide taha ja ununes sealsamas. Ehk ainus koht, mis meelde jäi ja mis ka koorile endale tähendust omas, kui otsustada järelpeol kuuldu põhjal, oli naisevõtu stseenis lauldav „Urrjuhh, Peko! Urrjuhh, Pekolanõ!“, mis oli tõesti väga efektne.
Aeg-ajalt häiris kõrva trompet, mulle näis, et helikõrgus oli kohati õige pisut vajalikust madalam, ka jäi tämber minu kõrva jaoks justkui poolikuks, ähmaseks, ebaselgeks. See polnud klassikaliselt särav, aga ka mitte mingil viisil jazzilikult isikupärane.
Minu jaoks meeldejäävaim ja kauneim oli Peko ema surmastseen. Koorisoliste saatsid siin kohati vaid kandled ja tuuba. See oli ka ainus koht, kus ma soliste tõeliselt nautisin, vaikne saade tõstis nende hääled esile. Kaunis oli koori väga puhas kooskõla dissoneerivates akordides. Korduv meloodiakäik ja iga rea lõpul korduv „lei-loo“ lõid justkui meditatiivse rahusaare keset sümfoonia üldist kirevust ja muljete paljusust. Ja just siis, kui mulle hakkas tunduma, et ühe fraasi kordumine hakkab ehk muutuma juba liiga pikaks, tuli muutus, just täpselt õigel ajal. See oli sügavalt hingeminev, pühalik ja väärikas lein, samas ka loomulik ja lohutav – ühed surevad, teised elavad edasi, Jeesus ja Maarja (kellega Peko suhtleb vabalt nagu heade sõpradega) on ikka meiega.
Värinad tõi ihule lahingustseen, kus jalgade trampimine tõi silme ette marssiva sõjaväe ning karjumine ja melu tõelise lahingu. Efekte meeldib Erkile kasutada, vähemalt neis kohtades olid need täielikult põhjendatud.
Jahilkäigustseenis väsisin ühel hetkel pidevast fortest, tekkis tunne, et selles osas võiks olla rohkem muutumist, sisemist arengut.
Väga õnnestunud oli minu arvates jutustaja, tema roll, tema koht, tema tekst ja lõpuks ka tema isik. Olen seni Merle Jäägerit pisut peljanud, teda enda jaoks veidi liiga järsuks, jõuliseks ja nurgeliseks pidanud, aga ma ei kujuta ette kedagi teist, kes oleks olnud siin jutustajana temast õigem. Tema jõulisus, lihtsus, siirus ja värvikus sobis sümfoonia maailmaga, selline oleks võinud olla Peko naine, ühtaegu toimekas ja vaoshoitud, enesekindel ja tundlik, ilus ja elutark. Merle Jääger oli juba oma olemasoluga justkui pidepunkt, millest sümfoonia kaoses kinni hoida. Ta muutis Peko justkui reaalseks inimeseks, tema loo inimlikult lähedaseks ja mõistetavaks.
Dirigent Hirvo Surva on mulle alati meeldinud oma oleku tõttu. Olen ise jazzmuusiku taustaga ja hindan ning naudin mänglevust, elujõudu, nutikaid ideid ning oskust elu üle naerda ja seda mitte liiga tõsiselt võtta, seda samal ajal ometi aktiivselt elades. Hirvo Survas on minu arvates need omadused olemas, vähemalt olen teda sellisena näinud koori ees. Ma pole veel piisavalt pädev hindama tema dirigeerimisvõtteid ja ma ei saanud ka jälgida, kuidas ta „Peko“ proovides orkestri ja kooriga töötas, aga kui arvestada kogu sümfoonia esitust läbinud rütmilist täpsust, koori ja orkestri head koostööd ning dünaamikat, järeldan, et ta on hea dirigent.
Võib-olla kõige kõnekam ja vapustavam kogu sümfoonia juures oli võimas vaikus teose lõpus. Mul polnud seni olnud veel kordagi võimalust sellist vaikust kuulda. Hoidsin hinge kinni seda vaikust endast läbi lastes ja vaadates dirigenti, kes hoidis seda vaikust oma käes, justkui oleks see tõesti füüsiliselt haaratav.
„Pekos“ on autentne rahvamuusika vaid osake koguteosest, kuid minu arvates näitab see vaid seto kultuuri elujõulisust, ta suudab sulanduda ka endast erinevasse kooslusse ning anda sellele oma näo. Leian, et „Peko“ on võrreldav näiteks Veljo Tormise teostega, mis talletavad meie vendade-hõimlaste kultuurikillud vormis, mis jõuab ka nendeni, kes originaaliga iial kokku ei puutuks. Eesti on nii väike, et mulgid võiksid mõista saarlasi ja harjulased setosid. Kui sümfoonia paneb kasvõi mõne põhja- või lääne-eestlase Peko vastu huvi tundma, on ta minu arvates oma ülesande täitnud
(Kirjutatud EMTA koolitööna dirigeerimise õppeaines dets 2010)